Palazzo delle Assicurazioni Generali

Otse palazzo Venezia vastas asub palazzo delle Assicurazioni Generali ehk Assicurazioni Generali kindlusseltsi hoone. 
See ehitati 1906 - 1911, sel suurel muudatuste perioodil, kui püstitati Vittoriano. Töid alustas arhitekt Eugenio Geiringer, pärast jätkasid seda Alberto Manassei, Arturo Pazzi ja Guido Cirilli, aga oma osa oli selles projektis ka Giuseppe Sacconil, Vittoriano autoril.

Idee oli ehitada hoone, mis sarnaneks 15.sajandist pärit palazzo Veneziaga ning annaks via del Corsolt sümmeetrilise vaate Isamaa Altarile. 
Nii ta siis peegeldabki oma renesanssiaegse vastashoone "nägu", "kopeerides" ka selle viimase torni. Fassaadil olev San Marco lõvi on pärit ühest Padua müüride bastionist.

Piazza Venezia postituses on vanu fotosid, kust näha, milline see ala enne välja nägi. 
Tegemaks ruumi uuele hoonele lõhuti maha palazzo Torlonia, palazzo Nepoti ning osa kehvavõitu maju, mis nende lähedusse jäid.


Ühel nendest halvalõhnalistest kitsastest tänavatest, mida kutsuti Macel de' Corvi, oli aga ühe suurima geeniuse kodu. Usun, et kui see veel alles oleks, tuleks terve maailm vaatma seda kohta, et austust avaldada suurimate  meistritööde autorile - Michelangelole - kes vaatamata oma rikkusele elas tolles kunagises tagasihoidlikus hoones. Kaks pisikest magamistuba, alumisel korrusel ateljee ja panipaik, väike kelder ja juurviljaaed. 

via Macel de' Corvi, taamal palazzetto Venezia, mida polnud veel tahapoole nihutatud.
Ettore Roesler Franz
1880-1885
50 aastat veetis ta selles majas, mille oli tema käsutusse andnud Julius II.
Seal veetis ta oma primad loominguaastad, elas üle oma läbikukkumisi, luues lummavat ilu ja kannatades kollegide kadedust.

Just tolles haisvas linnaosas, mis tundus rohekm prügila kui elukohana, kuhu solki ja loomade raipeid visati. Ometi ei kolinud Michelangelo sealt kunagi ära.
Pärast armastatud (aga andetu) õpilase Francesco di Berardino (keda kutsuti Urbinoks) surma, elasid  temaga koos mõned teenijad ja teenijannad, keda ta vaevu talus ning tihti välja vahetas.

Vaid keegi Caterina suutis kauem vastu pidada ning jäi Michelangelo kõrvale kuni viimase surmani, aastal 1564.

Oli veebruar, kui 90 aastase Vanameistri üks õpilastest ta vihma all tänavatel ekslemas leidis. Ja pärast nädal kestnud palavikku ta surigi. Kui notar tuli päranduseks inventaari tegema, leiti vaid mõned viletsad isiklikud asjad. Ka palju veel lõpetama töid oli ta ära põletanud.
Leiti veel mõned kuldmünte täis kotid, mida Michelangelo polnud kulutanud. Oma eluajal oli ta ostnud maju oma sugulastele, aga ise lahkus Michelangelo siit maailmast lihtsal kombel, lihtrahva linnaosas, piazza Venezia taga. 
Ühes tagasihoidlikus majakeses, mis oli kunagi siin, Rooma südames, praeguse kindlustusseltsi hoone maa-alal, lammutatud aastal 1902.
Nüüd on sellest vaid järel napisõnaline mälestustahvel palazzo delle Assicurazioni Generali nurgal: "Siin asus  jumaliku Michelangelo elu ja surma poolt pühaks tehtud maja. SPQR 1871"



Mainimist on väärt ka luksuslik palazzo Torlonia (täpsemalt palazzo Bolognetti-Torlonia).
Tegemist oli tolleaegse Euroopa ühe uhkeima paleega, täis kunstiteoseid, ja kus Torlonia printsid korraldasid vastuvõtte, mis oma organiseerituselt ja kauniduselt Napoleoni ballidele silmad ette andsid. Nii vähemalt ütles Stendhal. See oli kohtumispaigaks Euroopa nooblimatele aristokraatidele.
Lammutamisele läks see aastal 1903.
Kõik kunstiteosed pildistati, freskod, mida sai seintelt maha võtta, müüdi oksjonitel, hinnalise mööbli käekäigust pole täpsemaid andmeid. Mõningaid asju säilitatakse Rooma Muuseumis Palazzo Braschi's. Suurt osa neist võib täna ainult fotodel näha.

Palazzo Torlonia lammutamine
















Palazzo Torlonia sisevaade
16. novembril 1900 ostis kindlustusselts Assicurazioni Generali Anna Maria Torlonia käest lammutamisele minevad hooned koos ehitamisõigusega.
Kuna 7 meetri sügavuselt läheb sealt läbi veesoon, mis voolab Tiberi poole, siis oli vundamendi ehitusega raskusi. Kasutati sama meetodit, mis Veneetsias - maja toetub 3500le erilisest puidust (pino d'Oriente) talale, mis vees kõvendub ja ei mädane.

Hoone via Cesare Barttisti poolses nurgas avati kohvik "Faraglia", millest sai tänu oma elegantsele sisustusele ning kahele orkestrile mainekas koht.
Seal käis kirjanik ja luuletaja Gabriele D'Annunzio, kes andis ajalukku jäänud banketi oma Teatro Argentinas lavastatud teatritüki "Laev" esietenduse puhul.

17. veebruaril 1912 aga tulid "Faraglia" kohvikusse kokku 14 välismaist ajakirjanikku 6st riigist, kes panid aluse Välismaise Ajakirjanduse Seltsile, mis tegutseb edukalt tänaseni.

Kohvik suleti 1933, kuna toimusid pidevad läbiotsimised "tänu" võimul olevale Mussolinile, kes teispool piazzat palazzo Venezias peakorterit omas.

           


Palazzo delle Assicurazioni Generali juurest Fori Imperiali poole minnes, jääb kohe vasakut kätt nurga taha, mitte kaugele kunagi eksisteerinud vanast Michelangelo kodust, Enoteca Laziale, Lazio maakonna veinide sümpaatne degusteerimiskoht. 
Ja miks ka mitte hetkeks sinna maha istuda, lasta sellesse kohta ladestunud atmosfääridel endast korda läbi käia ja nautida seda ainulaadset vaatepilti, olgu siis oleviku või mineviku oma....ikka tulevikku vaadates.

Ajaloolised fotod Roma Sparita foorumist


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar