ARVAMUSED/RETSENSIOONID

"Raamatukoi lugemislood" kirjutab raamatust "Iga teekond saab alguse südamest"

Kui raamatu kätte võtsin, olin ametis sellega, et murda paar eelarvamust. Esiteks - see on saadaval ainult digiversioonina, see mulle aga ei meeldi,  ja teiseks - Itaaliast on raamatuid ilmunud hunnikute kaupa. Niisiis arvasin ennast teadvat, mida oodata. Aga olgu see mulle vabanduseks, et eksimine on inimlik. Mõlemad eelarvamused lendasid juba esimese kümnekonna lehekülje jooksul haledalt uppi.

Mulle meeldivad paberraamatud, sest neil on krabisevad lehed ja trükimusta lõhn (andestust, Rein Lang!). Ja raamatukogust võetud raamatutel lisaks veel kellegi tundmatu sõrmejäljed ning kohviplekid viiekümne kolmandal leheküljel. See teeb raamatu elavaks. Seetõttu näis mulle, et arvutiekraanilt lugemine ei ole justkui päris. Tuleb välja, et antud juhul on, sest see raamat lõhub radikaalselt trükimusta seatud piire. Kuidas täpselt, sellest veidike hiljem.

Autor ise esitab raamatu alguses küsimuse, milleks järjekordne Itaalia-raamat. Ja vastuseks on lugu ise: sellepärast, et see tuleb südamest. Oleme enamasti harjunud lugema veidi hedonismihõngulisi reisijutte, mis ülistavad Itaalia kuuma päikest, kultuuriväärtusi, hõrgutavat kööki, lõbusat rahvast ja kõike muud, mis elu toredaks teeb. Vaid vähesed autorid on vaevunud süvenema sellesse, mis on sügavamal. Ja seal on väga-väga palju. Eks iga maa ja rahva puhul võib öelda sama, aga sügavuti minna suudavad vaid need, kes kirjeldatavat maad tõeliselt armastavad. 

Niisiis ei ole see ühe järjekordse emigrandi lihtsakoeline kirjeldus oma uue kodumaa igapäevaelust. Pigem nimetaksin seda millekski esseistika ja kultuurilooraamatu vahepealseks. Aga kultuuri ei maksa defineerida kitsas tähenduses, selle all mõistan siin erinevaid inimesi, kes on oluliselt panustanud oma rahva hinge. Viimasel ajal näib, et Inimene ei ole enam väärtus. Miski on hakanud muutuma. Väärtuseks on saamas Mina Ise, mitte Inimene. Selle raamatu autor ülistab just Inimesi suure algustähega ning teeb seda niisugusel moel, et lugeja tunnab sügavat austust nende elu ees. Seejuures ei maksa otsida mingisuguseid loogilisi seoseid vastamaks küsimusele: miks just need inimesed? See lihtsalt on nii. Ja valik on hämmastavalt laiahaardeline, alustades keskaegsest naispühakust ja lõpetades kaasaegsete muusikutega. Sinna vahele jääb finantstegelasi, figuure kuritegelikust maailmas, ajakirjanikke ja mida iganes. Pluss veel peatükid, mille peategelaseks on pasta, keel ja Rooma linn.
Esimesest kuni viimase peatükini on raamatusse pikitud elamise tarkust ning aeg-ajalt tekib lugedes tunne, et jah, see on just see mõte, mida mina olen mõelnud. Olgu siin ära toodud üks niisugune näide:

"Iga keel mõtleb omamoodi. Võttes omaks ühe keele, saad paratamatult kaasa sinna läbi sajandite ladestunud tunnetusvalemid, sind ümbritseva tajumise viisi. Lisaks sõnade tähendusele, mille leiab sõnastikust, avaneb nende olemus – see osa, mis jääb tõlgetes tabamatuks.
Iga keel loob oma reaalsuse, oma vaimse struktuuri. See on nagu meid ümbritsev klaas, mis filtreerib emotsioone, mõttekäike, sündmusi vaid endale omasel taval." (lk 102)

Raamatut kätte võttes tasuks aeg korralikult maha võtta. Need inimesed, kellest juttu tuleb, on seda väärt, et neile oma aega pühendada. Ja kindlasti tasuks eriti muusikute peatükke lugedes youtubes veidi otsida ning vastav muusika taustaks mängima panna. Mina igatahes tegin nii. Selles seisnebki digiraamatu võlu. Ja kindlasti peab külastama ka raamatu kodulehte
http://teekonditaaliasse.blogspot.com
sest igasugune taustauuring kulub alati marjaks ära.
Iga Raamat (suure tähega) saab alguse südamest.  See siin on Raamat.

Toomas Kaldaru (www.toomaskaldaru.com) kirjutab raamatust "Iga teekond saab alguse südamest"

Lugesin selle ühe hingetõmbega läbi. Kütkestav armastuseavaldus ühele rahvale, maale. Sain lisaks emotsionaalsele laengule ka palju uut teada! Autoril on oskus kirjutada siiralt, otse hingest, see jõuab kiiresti kohale ja on liigutav.

Mind puudutas väga just Rooma peatükk, nagu arvata võiski. Selles oli palju mõtteid, mida ma ise mõlgutanud olen, kuid mitte kunagi ei ole neid jõudnud kas täielikult lõpuni mõelda või enese jaoks lahti defineerida.Autor tegi selle minu eest ära - selleks vist kirjanikud olemas ongi.
Sain ka selle läbi aru, kuiväga ma tegelikult seda linna armastan.

Minu kui keelegurmaani jaoks oli üks tipphetki muidugi ka itaalia keele varjundeid uuriv peatükk. 

"Yuki Lugemispäevik" kirjutab raamatust "Iga teekond saab alguse südamest"

Pealkiri: "Iga teekond saab alguse südamest"

Autor: Kristel Kaaber

Leheküljed: 236

Sisu: Raamat Itaaliast, mis annab kogu riigi olemuse edasi läbi inimeste. Raamatus on juttu lauljatest (Mina), rokkstaaridest (Vasco), õnnetutest naistest (Franca ja Mimma), maffiast (Giovanni ja Paulo), müstilistest pühakutest (Margherita) ja mitmetest teistest kuulsatest inimestest, kes on andnud oma panuse Itaalia ajaloo kujundamisel. Juttu tuleb ka pasta ja teiste Itaalia toitude valmistamisest ning Rooma linnast.

Raamatu koduleheküljelt: Itaaliast on kirjutatud niivõrd palju, et võib tunduda mõttetuna sinna midagi lisada.
Teda on käsitletud nii kunstilisest, ajaloolisest, poiitilisest kui turistlikust vaatenurgast. On kirjutatud tuhandeid uurimusi, reisikirju, romaane. Igaühel on sellest imelisest maast oma nägemus.
Tihti, liiga tihti, kohtame aga lihtsalt eelarvamusi ja klišeesid.
Mõnikord olen kuulnud öeldavat, et itaallased on laisad ja lohakad, aga ometi olen kohanud kõige kannatlikumaid töörügajaid just nende seas - üle kümne tunni päevas ning ka nädalavahetustel.
Teinekord jälle kohtab arvamust, nagu oleks nad lärmakad ja pealetükkivad. Mind on aga alati võlunud itaallaste taktitunne. Ka mitte üle pakkuvaid, vaikseid inimesi olen kohanud rohkem Itaalias kui mujal.
Itaallased on pealispinnalised ja lapsikud? Ja ometi on väga paljude itaallaste sügavmõttelisus lummanud tervet maailma, rääkimata nendest "tavalistest", igapäevaelus kohatavatest inimestest, kelle konkreetsest elutarkusest hämmastuda... Loe edasi

Enda arvamus: Raamat on müügil ainult ebookina ja seetõttu tuli minulgi esimest korda elus ebook läbi lugeda. Pean tunnistama, et leidsin sellisel lugemisel mitu plussi, aga ka paar miinust. Esiteks läks lugemine tavapärasest palju kiiremini, ei olnud vaja järjehoidjat läheduses hoida ja vajadusel võis kiiresti Googlet kasutada, et mõne inimese kohta täpsemalt uurida. Miinuseks oli aga see, et lugemine hakkas silmadele. Mina, kes ma olen võimeline tundide kaupa silmagi pilkutamata arvuti taga istuma, vaevlesin silmakipituse käes. (Tõsi, hiljem ma mõistsin, et ma poleks pidanud kogu aeg alla kerima, vaid lehekülje rahulikult lõpuni lugema)
See oli siis ebookist, nüüd aga raamatust. Pean tunnistama, et ootasin alguses midagi muud. "Minu..." sarjade lugemine on tekitanud minus mingi kindla stsenaariumi, kuidas üks riigist kirjutatud raamat peab välja nägema. Tegelikult ma ütleksin, et oli isegi positiivne, et raamat erines. Alguses ma kahtlesin, kas ühest riigist on võimalik anda ülevaade, kirjutades ainult inimestest. Aga on küll! Kõikide nimedega käis kaasas hunnik fakte ja ajastut kirjeldavaid lõike, mis andsid Itaaliast imehea ülevaate ilma, et oleksid seda märganudki.
Kohati oli naljakas mõelda, et ma loen täiesti võõraste inimeste eludest, kes on elanud hoopis teistsuguses ühiskonnas ja kellega mul pealtnäha mitte mingit seost pole. Võiks isegi küsida, et mida see mulle andis? See pani mind mõtlema. Ma ütleksin isegi, et pani mind mõtlema rohkem inimeste ja nende valikute üle, mitte niivõrd Itaalia üle.
Minu üheks unistuseks on alati olnud raamatu kirjutamine. Aga mitte lihtsalt raamatu, tavalise ilukirjandusliku teose kirjutamine, vaid midagi enamat. Olen unistanud, et minu raamat oleks arutlevas stiilis, et ma ise õpiksin oma raamatut kirjutades midagi uut ja et sõnad, mis ma kirja paneksin, üllataksid kõige rohkem mind ennast. See raamat oli just niimoodi kirjutatud. Faktid vaheldusid arutleva tekstiga, mis tegi raamatust nauditava teose, mitte igava ja poolkohustusliku faktijoru, mida lugedes silm kinni vajuma hakkab.
Minu lemmikpeatükk oli vaieldamatult pühak Margheritast, kuid mulle meeldis ka väga eessõna, mis oli lihtsalt huvitav.
Lisaks oli näha, et autor on tõesti nende inimeste elusid uurinud ja materjali otsinud, mis on minu meelest väga kiiduväärt ja kindlasti ka suur töö.

Hinnang: 8/10

Klaudi Kuznetsova kirjutab raamatust "Iga teekond saab alguse südamest"

Itaalia köitis mind esimesel reisil niivõrd, et lisaks sellele, et ma külastasin seda ühe aasta jooksul kaks korda, elades Itaalias kokku üle kahe kuu, hakkasin ma silma peal hoidma ka erinevatel blogidel. Antud raamatu autori blogi avastasin ma aga alles mõned nädalad tagasi ning mul on selle üle isegi hea meel..

"Iga teekond saab alguse südamest" on suurepärane raamat, mis põhineb Kristel Kaaberi blogil ning on peamiseks põhjuseks, miks ma kell neli öösel üleval olen. Õnn, et Federico Pariisis saab und nautida..

Ma olen väga pikalt mõtisklenud, mis lummab mind Itaalia ja itaallastele puhul enim ning ma polnud sellele küsimusele vastust leidnud. Ma ei saa ka väita, et ma leidsin selle vastuse nüüd, kuid Kristel Kaaber aitas mul mõista paremini oma tundeid Itaalia ning inimeste vastu. Julgustas uurima ning süvenema, mõtlema. Rääkimata silmaringi avardamisest, sest tegu on tõepoolest faktide rohke raamatuga ning autorist iseendast on kirjas väga vähe, ikka neist, kes Itaaliat on kujundanud.

Igatahes pani see mind tundma, et antud hetkel see ongi see raamat, mida oli tarvis. Samamoodi nagu ma tundsin nädal aega enne lendu raamatuga "Minu Itaalia", autoriks Kristiina Praakli.

"Itaalia on alati olnud vere ja higi maa. Hirmuäratavalt paljudele on ta seda siiamaani...Sellele vaatamata on neil anne vähesest rõõmu tunda, lihtsust hinnata ning kaastundlikult ja suure tundlikkusega inimhinge sügavusse vaadata.."

Soovitan kõigil, kellel on väiksemgi huvi Itaalia kultuuri, inimeste, ajaloo vastu, kuid ei raatsi raamatut soetada  (kahjuks kättesaadav vaid e-raamatuna..) antud blogi uurida. Autor on väga avameelselt, tundeliselt ning samas liialt sekkumata kirjutanud olulisematest teemadest, mis puudutavad kas igapäevaselt või aeg-ajalt igat Itaalias elavat inimest. Ta kirjutab kuritegevusest ning kangelastest, muusikast ning filmimaailmast, inimestest ning nende suhtumisest (minu üks lemmikuid kannab pealkirja õppetund(1)) ning paljust-paljust muust, tutvustades samal ajal tegelasi, keda võiks teada ning tunda ka väljaspool Itaaliat elades ning selle riigiga tugevat sidet omamata.

Linda Järve kirjutab raamatust "Iga teekond saab alguse südamest"

"La Vita è bella" on blogi, mida olen huviga lugenud sellest alates, kui seda esmakordselt märkasin. Kirjutajaks oli Kristel Roomast ja sisuks eelkõige suur kiindumus Itaalia rikkalikku kultuuri ja erilistesse inimestesse.  Postitused muutusid järjest põhjalikumateks, veidi oli neis ka blogijast endast, sellest, et ta on üle 20 aasta Itaalias elanud ja et see maa on talle koduks saanud, oli tema lemmikmuusikat ja palju muud. Meist said blogisõbrad.

Nüüd on selles blogis ilmunud viimane sissekanne. See on lõpp ja ühtlasi algus. Kristeli blogist tuttavad kirjutised on nüüd e-raamatus, mille kaas siin kõrval näha. 

Jah, see on Kristel Kaaberi raamat "Iga teekond saab alguse südamest", alapealkirjaga "Alberto, Franca, Tiziano ja teised itaallased". Müügil olnud alles paar päeva.

Mulle meeldib see raamat ja ma loodan sellele ja muidugi ka Kristelile endale kirjutajana nüüd ning tulevikus õnnelikku saatust. Kristel ise on öelnud: "Igal juhul panin sellesse kogu oma tundepagasi..."

Just tunne, kirg Itaalia vastu, paelus mind Kristeli raamatus eelkõige. Olgu siis juttu paljude lemmikust Alberto Sordist või mitmest teisest Itaalia filminduse suurkujust, lauljatarist Mina või teistest tuntud muusikutest või pühakust Rita või teisest Ritast, maailmakuulsast teadlasest, Nobeli preemia laureaadist, kes 103-aastasena lahkus siit maailmast päev pärast seda, kui ma Kristeli raamatu toimetamise lõpetasin... 

Toimetajana võin öelda, et põnevad on Kristeli käsitluses Itaalia maffia ja camorra, panganduse afäärid ja igapäevaelu kitsaskohad; põnev on temaga koos käia mööda talle nii väga meeldivat Roomat või istuda pingil mõnel iidse linna väljakul ning lihtsalt vaadata inimesi. Seda askeldavat melu, milles inimesed võivad esmapilgul lahustuda, märkamatuks jääda, aga süvenedes tuleb esile nende tähendus ja tähtsus, nende elurõõm ja mitmekülgsus. Kristelil on kirjutajana oskust inimesi märgata ja imetleda.

Samal ajal e-raamatu ilmumisega on Kristel avanud ka oma uue blogi "Iga teekond saab alguse südamest", kus on katkendeid raamatust ja raamatu ostulingid.

Miks just e-raamat, võib küsida eestlane, kes on pahane, et meie kultuuriminister Rein Lang üsna hiljuti e-raamatuid ja paberraamatuid vastandas. 23 aastat Itaalias elanud inimese jaoks on eestikeelse e-raamatu tegemine ja selle kaudu oma sõnumi, oma idee ja ideaalide edastamine kergem kui paberraamatute tegemisega kaasnevast masinavärgist läbi murdmine. Võib-olla kunagi tulevikus jõuab  "Iga teekond saab alguse südamest" ka paberraamatusse, aga seni kasutage praegu avanenud võimalust süveneda Kristeli südamele nii armsasse Itaaliasse.