Rooma rääkivad kivikujud 1

Tavaline mõnepäeva-turist võib enamusest neist olulistest kivikujudest midagi märkamata mööda kõndida. Vaid üks neist on tuntum välismaalastele, kuna sellest on rohkesti fotosid - Marforio piazza del Campidogliol. Ja ometigi on need kujud olnud läbi sajandite roomlaste ainsaks relvaks võimu ülbuse ja korruptsiooni vastu.

Rooma rääkivad kivikujud on alates XVI sajandist olnud rahva satiiriliseks rahuolematuse väljendajaks. Nende peale või kaela riputati anonüümseid paavsti ja valitseva klassi vastaseid kirjutisi, tihti luulevormis ning roomlastele nii loomupärases humoorikas võtmes. Ühesõnaga, tänapäevasemas mõistes nagu aastasadade tagune "writing corner".
Neid on kokku kuus.
Esimeses postituses teeme tutvust neist kolmega.

Pasquino

Alustame neist kõige kuulsamaga, mis on nime andnud ka kirjutistele endile - Pasquino.

Pasquino asub piazza Navona ligidal oleval piazza di Pasquinol, palazzo Braschi nurgal. Se on vaid fragment ühest III sajandi e.m. a. hellenistlikust skulptuurist, mis leiti juhuslikult 1501 aastal. Kardinal Carafa oli ostnud Orsinide aristokraadiperelt maja, mis asus praeguse palazzo Braschi koha peal. Sillutustööde käigus hoone ümber tuligi välja see kivikuju, mille kardinal oma maja nurgale ühe pjedestaali peale sättis.

Nime sai kuju aga esimese kirjutaja järgi, kes vastuhakuna oma pahameelt väljendama hakkas. Pole teada, kas Pasquino oli habemeajaja, kingsepp või trahteripidaja. Igal juhul tegi ta väga käredat anonüümset poliitilist satiiri, suunatud paavstile ja tuntud avaliku elu tegelastele. Ajapikku lisandus teisigi kirjutajaid, kes omapoolse panuse andsid.

Sõnumeid hakati kutsuma "pasquinata"deks.

Asi käis võimul olijatele vägagi närvidele ja selle tõttu ähvardas Pasquinot pidevalt hävitamise oht - eriti Hadrianus VI, Sixtus V ja Clemens VIII valitsemisajal. Hardrianus VI, sünni poolest hollandlane ja viimane välismaalane paavstitroonil enne Johannes Paulus IIst, andis käsu kivikuju Tiberi jõkke visata, aga kardinalid suutsid ta ümber veenda, kartes rahva viha kasvamist.

Praegu võib selline vastuhaku vorm üsna lapsikuna tunduda, aga omal ajal tekitas see paavstidele suurt peavalu. Igal hommikul käisid sõdurid paberilehti ära korjamas, aga rahvas oli jõudnud need enne läbi lugeda.

Kirjutajaid ähvardas rangeim karistus - surmauhtlus.

Viimane "pasquinata" ilmus 20. settembril 1870, kui toimus Breccia di Porta Pia, Rooma liideti Itaalia Kuningriigiga ja paavst kaotas oma maise võimu.

Pärast seda on Pasquno "rääkinud" vaid paar korda ja ta "sõnavõtud" olid pühendatud Hitleri (1938) ja Gorbatšovi (1989) visiitidele Roomas.

Madama Lucrezia

Teine nendest kujudest, Madama Lucrezia piazza S. Marcol, piazza Venezia külje all on ainus naissoost rääkiv kuju. See ligi 3 meetrine vanarooma aegne büst jääb täpsemalt palazzetto Venezia ja S. Marco basiilika nurgale.

Tõenäoliselt kujutab see jumalanna Isist või üht tema preestrinnat.

Kuju nimi tuleb aga hoopis aadliproualt Lucrezia d'Alagnolt, Naapoli kuninga Alfonso d'Aragona armukeselt, kellele see oli kingitud paavst Paulus II poolt. Pärast kuningas Alfonso surma oli kolinud madama Lucrezia Rooma ja elas kuju praeguse asukoha lähedal. Sel kombel oleks õigustatud ma tiitli "madama" kasutus, mis oli levinud Naapolis aga mitte Roomas.Omal ajal oli traditsiooniks ka Madama Lucrezia ees austusavalduseks kummardada ja müts maha võtta - räägiti, et olevat toonud selleks päevaks head õnne

Mõnede teooriate kohaselt on Pantheoni ligidal asuv marmorjalg, kuulus Pie'di Marmo kuulunud just sellele kujule, kuna klapivad nii material, proportsioonid kui asjaolu, et seda tüüpi sandaali kandsid Isise preestrinnad. Tõsisemaid uurimusi aga pole selle teooria toetuseks läbi viidud. 1799 aastal, Rooma Vabariigi päevadel, lükati kuju pjedestaalilt maha ja seetõttu läks tal katki nina. Järgmisel päeval leiti selle pealt silt - "Non ne posso veder più" ehk "Ma ei või seda enam näha", pidades silmas üldist olukorda Roomas.

Kolmandat rääkivat kuju, il Facchino't, on ka ehk paljud Rooma-külastajad märganud. See asub ühel väikesel via del Corso kõrvaltänaval - via Latal. Esialgu paiknes il Facchino ühel palazzol, mille kohal asub praegu palazzo del Banco di Roma, vaid mõnekonna meetri kaugusel.

Il Facchino on tegelikult veekandja, "acquarolo", kes vett avalikest purskkaevudest tagasihoidliku tasu eest kodudesse viis.

Rääkivatest kujudest kõige noorem, on see pärit aastast 1580 .

Olles küll hea tasemega skulptuur, pole selle autorit kunagi tuvastatud. 1751 aastal avaldas Vanvitelli arvamust, et tegemist võis olla isegi Michelangelo tööga, aga seda ei peeta usutavaks. Enamus allikaid peavad projekti autoriks Jacopo Del Contet, kes töötas koos kuulsa arhitekti Giacomo della Portaga, oli kunstlikult vägagi mõjutatud Michelangelost ja kes tegi selle veemeeste ühingu tellimusel.