Kunagi oli selle asemel kaks eraldi hoonet, mille vahel oli ka üks pisike tänav, mis viis via del Corsolt vicolo Doriani. Aga aastatel 1658-1665 ühendati need, et ehitada palazzo, mida praegu näeme, D'Aste perekonna, uute omanike, tellimusel. 34 aastat hiljem müüdi see edasi Rinuccini markiisidele.
Nähes "Bonaparte" kirjutist, mis Colosseumi poolt tulles kohe silma hakkab, tekib mõttes ehk küsimärk - Itaalia oli tõesti ühe perioodi Napoleoni valitsuse all. 1805 kuulutati välja Itaalia Kuningriik ning Napoleon krooniti samal aastal kuulsa Raudkrooniga Itaalia kuningaks, Milaanos. Napoleoni siinne valitsusaeg lõppes aga juba 1814 ning vaatamata sellele, et ta Roomat Pariisile kohe järgnevaks linnaks pidas, ei näinud ta enda silmad Igavest Linna kunagi.
Palazzo Bonaparte sai oma nime hoopis Napoleoni itaallannast ema Maria Letizia Ramolino järgi, kes elas seal aastatel 1818 - 1836.
Madama Maria Letizia oli põneva eluga omapärane daam.
Pärit Korsika saarelt ühest jõukast itaalia perest, abiellus ta 14 aastaselt Carlo Maria Buonapartega. Alles hiljem muudeti see nimi Bonaparteks. Leseks jäi ta juba 34selt ja sai tunda vaesust, hoolitsedes üksi oma laste eest, ja mis kestis seni, kui Napoleon oma võimu hakkas laiendama. Siiski ei hinnanud ta priiskavaid ekstravagantsuseid, olles teadlik elu muutlikkusest.
Maria Letizia ei läinud isegi mitte oma poja imperaatoriks kroonimisele ega aktsepteerinud abielu Joséphine de Beauharnais'iga, aga pärast Napoleoni surma jäi ta leina kuni oma elu lõpuni.
Tema emapoolne poolvend oli kardinal Joseph Fesch, kes oli aastast 1803 Prantsuse saadikuks Püha Tooli juures.
Maria Letizia 13 sündinud lapsest jäid ellu vaid 8. Emana oli ta range, aga väga hoolitsev.
Väike kurioosum - Maria Letizial oli harjumuseks pesta ennast ja lapsi iga päev, samal ajal kui tol perioodil oli ka kõrgemas kekkonnas pesta end vaid korra kuus. Samuti ei õppinud ta kunagi ära prantsuse keelt.
Tema lemmikkohaks oligi seesama palazzo Bonaparte aknaluukidega kinni ehitatud rõdu, kus ta ikka istuda armastas, et jälgida piazza Venezia ja via del Corso jalakäijaid ning hobuvankreid. Liiklus oli juba tol ajal üsna tihe! Vanaduses, kui Maria Letizia pimedaks jäi, lasi ta vaatepilti oma seltsidaamil kirjeldada.
Sealsamas piazza Venezia serva kaunis hoones ta surigi 85 aastaselt.
Aastal 1905 müüdi hoone Bonaparte pärijate poolt Misciatelli markiisidele, kelle käest see omakorda 1972. aastal kindlustusseltsi Assitalia valdusse läks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar