Monti linnaosa

via Leonina
Monti on eriline linnaosa Roomas, üks mu lemmikutest Aventino ja Appia Antica kõrval.

Ta jääb täpselt kesklinna südamesse, aga seal olles on tunne nagu oleks tegemist omaette "külaga". Umbes nagu Trastevere või Testaccio.
Montil on aga üks omapära - ta on Rooma vanim ja seal võib näha kõiki Rooma ajastuid, alates vanast Roomast, minnes läbi keskaja, renessanssi, barokki kuni Itaalia ühendamise ja fašismiajani välja.

Mõnikord jääb see turistidele veidi kahe silma vahele, kuigi asub Colosseumi, Santa Maria Maggiore ja via Nazionale vahetus läheduses. Teinekord jälle käiakse sealt läbi tegelikult teadvustamata, et tegemist on omaette linnaosaga.
Kunagi oli Monti suurem. 
"Monti"/"Mäed" sai ta nimeks, kuna hõlmas Rooma küngastest Esquilinot, Viminalet, osa Quirinalest ja osa Celiost. Sajandid on aga Monti maa-ala järjest kahandanud ja tänaseks on see piiratud Fori Imperiali, via Nazionale, piazza Colosseo, via Merulana ja piazza s. Giovanniga.


Monti tänavad on väga ebakorrapärased - sajandite pärand, mis parata :). 
Seega üks hea soovitus on linnakaart kõrvale panna ja seal lihtsalt ära eksida. Varem või hiljem jõuate igal juhul tuntud paikadesse, aga vahepeal on võimalus avastada peidus tänavanurgakesi ning rohkesti inspireerivaid söögi- ja joogikohti.

Kui olete B-liini Cavouri metroopeatuse juures, siis leiate end piazza della Suburral, Monti ajaloolises südames. Praegu on see küll vaid läbikäigukoht. Monti nö. eluliseks keskmeks on hoopis piazza Madonna dei Monti.
Aga alustame siiski Suburrast, nii nagu nimetati Monti madalamat linnaosa antiik-rooma ajal.

Suburra oli vanarooma Bronx.
See oli tiheda liiklusega, halvamaineline, räpane, kärarikas ja ohtlik koht, täis lõbumajasid (lupanare) ja kõrtse. Tihti toimus seal tulekahjusid, kuna vaene ja rohke elanikkond elas mitmekorruselistes insulates. Need elamud  võisid olla isegi viiekordsed ja oli ka mõningaid kümnekorruselisi...

Jõukamad elasid esimesel korrusel (just sagedate tulekahjude tõttu) ja mida ülespoole, seda vaesematega oli tegemist. 
See oli prostituutide , gladiaatorite ning muu kahtlase rahva eluasemeks, aga linnaosa kõrgemas pooles elasid rikkad ja aristokraadid oma kenades domustes.
Samuti oli see kohaks, kus kirjaoskajad orjad, kirjutasid oma peremeeste nõudel ümber kreeka ja ladinakeelseid tekste ning müüsid neid. Seega liikus sealkandis käsikirjade jahil intellektuaale.

Suburras sündis Julius Caesar, tihti käis siin ümberriietatult Nero, et kuulata rahvasuud ja arvamisi. Nero kuulus Domus Aurea ei ole sealt kaugel.
Suburrasse tuli ka imperaator Claudiuse abikaasa Messalina, temagi valerõivaste ja blondi paruka all, oma seksuaalsete lõbude otsingutel. 

Augustuse valitsusajal eraldati Suburra müüriga, et kaitsta foorumeid sealt alguse saavate tulekahjude eest.

Keskajal, kui Rooma elanikkond oli drastiliselt langenud impeeriumiaegselt pooleteiselt miljonilt elanikult vaid mõnekümne tuhandeni, muutus ka Suburra. Akveduktid olid hävitatud ja paljud elanikud kolisid Tiberile ligemale. Tol ajal oli Tiberi vesi veel joodav :) ning Suburra tühjenes.
Olles teel San Giovanni basiilika  ja Santa Maria Maggiore poole, jäi talle Rooma linnamaastikus siiski oluline koht. 

Lisaks ilmusid Montile aristokraadiperede palazzod ja tornid, millest nii mõnedki on tänaseni säilinud.
Kuna Rooma tornidega on omaette lugu, siis tahaksin neist ka omaette postitust teha. Seega siinkohal mainin vaid torre dei Capocci ja torre dei Grazianit via Lanzal, torre dei Borgiat (Margani), torre degli Annibaldit, torre dei Contit ja palun natuke kannatust :), et tornidepostitust oodata.

Keskajal kujunes välja ka Monte elanike ehk monticianide tugev identiteet, mis väljendus ka nende teistest linnaosadest erinevas dialektis. See identiteeditaju on üsna hästi säilinud. Veel eelmise sajandi alguses toimusid monticinide ja trasteverinide (teine tugeva omapäraga linnaosa) vahel päris julmad kaklused ja kiviviskamised...

piazza Madonna dei Monti
Monti tähtsaima piazza - Piazza Madonna dei Monti leiate minnes via dei Serpenti't mööda.
See on selline õdus aga elav piazza, Monti elanike endi kogunemiskoht, kus tasub lihtsalt atmosfääri nautida.

Piazzal on purskkaev - Fontana dei Catecumeni - arhitektiks Giacomo Della Porta aastal 1588.
Sel perioodil taastati antiikset veejuhet ning lõpliku teostuse sai akvedukt paavst Sixtus V (kodanikunimega Felice Peretti) valitsusajal. Sealt ka veejuhtme nimi - "Aqua Felice" - mis vett purskkaevuni viib.
Juba sajand hiljem tuli purskkaev rekonstrueerida ning veelkord uuesti 19.saj. lõpus. Seega pole tal enam esialgset väljanägemist.

Piazzalt leiate kaks kirikut - antiikne Santi Sergio e Bacco, ukrainlaste rahvuslik kirik, ja suurejooneline Santa Maria dei Monti, projekteeritud Giacomo Della Porta poolt nagu purskkaev. 
Põigake igal juhul sisse.

Jalutage šikil via del Boschettol ja via dei Serpentil, kus asub president Napolitano korter.
Kui satute via Panispernale, siis tuletage meelde maailmakuulsat füüsikute meeskonda, kes sel tänaval oma uurimusi läbi viisid - Enrico Fermi ja "ragazzi della via Panisperna". Nende teaduslik töö oli aluseks esimese aatomireaktori ja ka aatompommi ehitamisel.
Milliseid huvitavaid fakte Rooma tänavatelt küll ei leia! Maailma ajalugu leidub siin meetrite kaugusel...

via del Boschetto
vaade Montilt Santa Maria Maggiorele
Pärast aastat 1871, kui Roomast sai Itaalia pealinn, toimusid linnas ülisuured ümberehitused.
Senini oli Monti olnud Rooma suurim linnaosa, nüüd kaotas ta Esquilino.
Itaalia ühistamise perioodil oli nägi Monti üsna "maa" moodi välja. Seal olid viinamarja- ja juurviljaaiad, heinaküünid. Aga kõik oli määratud taas muutuma.
Nagu ka osades teistes linnaosades, algas Montiski ehituspalavik, mis viis äärepealt hädaohtu isegi ligidal asuvad arheoloogilised Foorumid.
Pealinnaks saamisega tuli Rooma järjest uusi tööotsijatest elanikke, kes vajasid eluasemeid.

1890 aastal sai valmis via Cavour, mis lõikas Monti üsna jõhkral kombel kaheks, ääristatud oma aja ehitusspekulatsioonis valminud korrusamajadega.
1930ndate alguses Mussolini poolt ettevõetud suurjoonelise via dei Fori Imperiali (tol ajal via dell'Impero) projekti käigus lõhuti maha terve osa Montist ning elanikud kolisid kas praeguse Monti alale või uutesse äärelinnadesse  - i borghi.
Selline nägi Foorumite ala välja1920 enne tänava ehitamist, vasakule jääb kunagine Monti:


Via dei Fori Imperiali valmimisega suruti Monti oma praegustesse piiridesse.

Oleme nüüd siis linnaosale ajas väikese tiiru peale teinud.

Kui allpool Montit on läbi käidud, siis minge üles salita dei Borgiat mööda, mille lugudest kirjutasin siin ja siin,  et imetleda (täiesti tasuta!) Michelangelo Moosest San Pietro in Vincoli basiilikas.
See on ülivana kirik, ehitatud 442. aastal, mitmeid kordi muidugi restaureeritud

Kirikus saate ka näha Püha Peetruse ahelaid, mida pühak vangistuses kandis. Selle olulise reliikvia säilitamiseks kirik püsti pandigi.

Õigupoolest oli ahelaid 2 - üks annetatud Jeruusalemi patriarhi poolt Theodosius II abikaasale Aelia Eudociale ja teine oli pärit Mamertino vanglast, kus Peetrust keskaegse legendi kohaselt kinni hoiti.
Veel ühe teise legendi kohaselt oli paavst Leo I need ahelad kõrvuti pannud, et neid võrrelda ja imkombel olevat need kokku sulanud.
Sellisena me neid siis San Pietro in Vincoli basiilikas näemegi.
Kirik on lahti aprillist septembrini 8.00-12.30 e 15.30-19.00 ja oktoobrist märtsini 8.00-12.30 e 15.00-18.00.

Ja viimaseks jätan kena video mu lemmikrežissöörilt, kes selas just Monti linnaosas, via dei Serpenti'l.
Tema nimi ei vaja suurt tuvustamist - Mario Monicelli - rohkete erakordsete filmide looja. 
Monicelli suri aastal 2010 95 aastasena haiglas enesetappu sooritades, aga Monti linnaosa meenutab teda igal aastal ürituste ja mälestusõhtutega, kui lahutamatut osa selle kauni linnaosa identiteedist.
Aga mitte ainult!
Monti on ka mälestus kerjus Angelost, keda kõik tundsid ja kes Napolitano korteri läheduses elas. Kui ta mõned aastad tagasi suri, siis olid tema matustel kõik monticianid. Ka need restoranipidajad, kes kunagi talle kõhutäiest ära ei öelnud.
Ja Monti on ka kommunistist lihunik Piero, keda sõbralikult "Pol Pet"iks kutsutakse ("polpetta" - "lihapall" vihjates diktaator Pol Pot'ile).
Siin on Maestro Monicelli lühifilm oma kodukvartali igapäevaelust:


Lõpetuseks - kui nendest rohketest söögikohtadest, mida Monti pakub, ei suuda ühtegi välja valida, siis via Panispernal (nr.48) on restoran nimega "Le Tavernelle", kus käisid söömas Fellini, needsamad via Panisperna teadlased, president Napolitano ja kus Mario Monicellil oli koht, mis alati tema jaoks kinni oli.
Kasvõi lihtsalt selleks, et konkreetsel viisil Monti linnaosa ajaloo osaliseks saada.



Foto 1: activitaly.it
Foto 2: borgato.be
Foto 3: bugettravel.cm
Foto 5: trekeart.com
Foto 6: raccolta De Alvariis http://www.flickr.com/photos/dealvariis/
Foto 8: thecityapartmentbook.com

2 kommentaari:

  1. Anonüümne21:53

    Roomas on nii palju erinevaid linnaosi et tasub vanas keskuses ukskoik kus seigelda ja leida vapustavaid vaateid ning huvitavaid soogikohti. Su corragio!

    VastaKustuta