Rooma rääkivad kivikujud 1

Tavaline mõnepäeva-turist võib enamusest neist olulistest kivikujudest midagi märkamata mööda kõndida. Vaid üks neist on tuntum välismaalastele, kuna sellest on rohkesti fotosid - Marforio piazza del Campidogliol. Ja ometigi on need kujud olnud läbi sajandite roomlaste ainsaks relvaks võimu ülbuse ja korruptsiooni vastu.

Rooma rääkivad kivikujud on alates XVI sajandist olnud rahva satiiriliseks rahuolematuse väljendajaks. Nende peale või kaela riputati anonüümseid paavsti ja valitseva klassi vastaseid kirjutisi, tihti luulevormis ning roomlastele nii loomupärases humoorikas võtmes. Ühesõnaga, tänapäevasemas mõistes nagu aastasadade tagune "writing corner".
Neid on kokku kuus.
Esimeses postituses teeme tutvust neist kolmega.

Pasquino

Alustame neist kõige kuulsamaga, mis on nime andnud ka kirjutistele endile - Pasquino.

Pasquino asub piazza Navona ligidal oleval piazza di Pasquinol, palazzo Braschi nurgal. Se on vaid fragment ühest III sajandi e.m. a. hellenistlikust skulptuurist, mis leiti juhuslikult 1501 aastal. Kardinal Carafa oli ostnud Orsinide aristokraadiperelt maja, mis asus praeguse palazzo Braschi koha peal. Sillutustööde käigus hoone ümber tuligi välja see kivikuju, mille kardinal oma maja nurgale ühe pjedestaali peale sättis.

Vittoriano ja Isamaa Altar

Ega ta Veneetsia väljaku bussipeatusest vaadates nii hirmus suur ei tundugi olevat, see Itaalia esimesele kuningale Vittorio Emanuele IIle pühendatud ratsakuju Isamaa Altaril. Kuju nagu kuju ikka.

Lähemale minnes aga hakkume tajuma selle hiiglaslikke mõõtmeid. Pronkskuju kõrgus on 12 meetrit, see on 16 korda suurem kui kuningas elusuuruses ning kaalub 50 tonni.

Piazza Veneziale toimetati see tükkidena ja monteeriti kokku kohapeal. Ainuüksi kuninga büsti osa kohaletoimetamiseks läks vaja 8 hobust, kes seda vedasid, sabas jõlkumas uudishimulik roomlaste hulk, kes kuninga meetripikkuseid vuntse narrisid... Hobuse kuju vedu oli veelgi keerulisem - see käis spetsiaalselt ehitatud rööpaid mööda veetavate kärude abil.

Palazzo Venezia

Läheme nüüd uuesti üle väljaku...

Palazzo Venezia oli üks esimesi renessanss-stiilis hooneid Roomas.

Selle ehitus algas 1455, olles seega ka üheks vanimatest linna palazzodest. Hoone tellijaks oli veneetslasest kardinal Pietro Barbo, kellest sai paavst Paulus II aastal 1464.
Projekteerijat ei ole teada absoluutse kindlusega. Arhitektiks mainitakse kõige sagedamini Leon Battista Albertit, aga sellel töötasid hiljem ka Giuliano da Maiano ja Bernardo Rossellino. Ehitamiseks kasutati  Colosseumist ja teatro Marcellost võetud materjale.

Esialgne hoone oli väiksem kui see, mida praegu näeme, lõppedes umbes praeguse sissekäigu juures. Pärast paavstiks saamist lasi Paulus II ehitist suurendada. Oli midagi uhkemat vaja! Ja nii see laieneski kuni via del Plebiscito nurgani.

Palazzo delle Assicurazioni Generali

Otse palazzo Venezia vastas asub palazzo delle Assicurazioni Generali ehk Assicurazioni Generali kindlusseltsi hoone. 

See ehitati 1906 - 1911, sel suurel muudatuste perioodil, kui püstitati Vittoriano. Töid alustas arhitekt Eugenio Geiringer, pärast jätkasid seda Alberto Manassei, Arturo Pazzi ja Guido Cirilli, aga oma osa oli selles projektis ka Giuseppe Sacconil, Vittoriano autoril.

Idee oli ehitada hoone, mis sarnaneks 15.sajandist pärit palazzo Veneziaga ning annaks via del Corsolt sümmeetrilise vaate Isamaa Altarile. 

Nii ta siis peegeldabki oma renesanssiaegse vastashoone "nägu", "kopeerides" ka selle viimase torni. Fassaadil olev San Marco lõvi on pärit ühest Padua müüride bastionist.

Piazza Venezia postituses on vanu fotosid, kust näha, milline see ala enne välja nägi. 
Tegemaks ruumi uuele hoonele lõhuti maha palazzo Torlonia, palazzo Nepoti ning osa kehvavõitu maju, mis nende lähedusse jäid.

Palazzo Bonaparte

Piazza Venezia ja via del Corso nurga peale jääb üks kena hoone, kus on mitte märkamatuks jääv nurgarõdu ja selle fassaadi peale, otse katuse alla on kivisse kirjutatud "Bonaparte".

Kunagi oli selle asemel kaks eraldi hoonet, mille vahel oli ka üks pisike tänav, mis viis via del Corsolt vicolo Doriani. Aga aastatel 1658-1665 ühendati need, et ehitada palazzo, mida praegu näeme, D'Aste perekonna, uute omanike,  tellimusel. 34 aastat hiljem müüdi see edasi Rinuccini markiisidele.

Nähes "Bonaparte" kirjutist, mis Colosseumi poolt tulles kohe silma hakkab, tekib mõttes ehk küsimärk - Itaalia oli tõesti ühe perioodi Napoleoni valitsuse all. 1805 kuulutati välja Itaalia Kuningriik ning Napoleon krooniti samal aastal kuulsa Raudkrooniga Itaalia kuningaks, Milaanos. Napoleoni siinne valitsusaeg lõppes aga juba 1814 ning vaatamata sellele, et ta Roomat Pariisile kohe järgnevaks linnaks pidas, ei näinud ta enda silmad Igavest Linna kunagi.

Piazza Venezia/Veneetsia väljak

"Piazza Venezia – Rooma tuksuv süda, kust lähtuvad kaks tähtsamat tänavat: Via del Corso ja Via dei Fori Imperiali.

Pakun seda alati kokkusaamispaigaks tuttavatele ja lähen veerand tundi varem kohale, et Roomaga omaette olla. Vaatlen Palazzo Venezia ees aasia turiste, kes vaimustuses ja ahnelt fotoaparaati klõpsutavad, stressis ja tülpinud näoga liikluspolitseinikku (tunnen talle südamest kaasa, sest Piazza Venezia on kaootiline koht), saksa prouasid, kes baari Brasile ees päikese käes veiniklaasi taga mõnulevad, valvekorras olevaid karabinjeere, kes tõsist nägu tehes ilusaid tüdrukuid tähele panemata ei jäta, Ameerika teismelisi, käed täis ostukotte. Kogu see sagimine ei häiri mind. Vaatan toimuvat nagu filmi, üritan ära aimata möödujate tujusid ja nende elulugusid. Tunnen, et on fantastiline jääda paigale ja näha kogu maailma oma silme eest läbi jooksmas, siinsamas oma kodus. Nagu siinkandis öeldakse: „Ava aken Pariisis ja näed Eiffeli torni. Ava aken Roomas ja näed maailma.”