Ega ma täpselt ei teagi, kas eesti keeles on korrektsem väljakute ja tänavate nimed ära tõlkida või originaali jätta. Postituse pealkirjas kasutasin kuldset keskteed, mis ilmselt on kõige ebaratsionaalsem variant, aga ma ei tahtnud täielikult itaaliakeelset pealkirja teha ning Vabariigi Väljak ei ole minu jaoks sama mis piazza della Repubblica. Mu kiindumust selle paiga vastu pole lihtne seletada. Aga kindlasti on see tunne lingitud sõnadega "piazza" ja "Repubblica".
Sellelt piazzalt pärinevad mu esimesed itaalia-mälestused ammusest 1990 aasta soojast maihommikust. Seal on mu esimene sügavam side katoliikliku maailmaga - Santa Maria degli Angeli kirik, suurepärase atmosfääriga koht, kus rahu lausa laskub su peale. Ja Madonna kuju, mis vaatab sulle otsa, aktsepteeriv ning erapooletult õnnistav.
Siiski tahaksin täna rääkida hoopis piazza della Repubblica kesksest fontana delle Naiadi'st ehk Najaadide purskkaevust.
Ehk ei saa ta oma kauniduselt võistelda Bernini omadega või teiste Rooma sajanditest õhkuvate purskkaevudega, aga siiski on temaga seotud paar põnevat seika ja õhtupimeduses on vähe nauditavamaid vaatepilte kui see tuledesse rõivastatud veemäng, mille taustal on allapoole laskuv via Nazionale.
Oli tormiline 1870.
Itaalia riik oli sündimas lahingute müras piemontelaste juhtimisel.
Piazza della Repubblica nimi oli piazza delle Terme (Diocletianuse termide järgi) ning paavst Pius IX oli just lasknud ehitada uue akvedukti nimega Acqua Pia Marcia, ühendades oma nime ning taastades antiikrooma aegse Acqua Marcia veejuhtme. Selle lõpp-punkti piazza delle Termel ehitati üks purskkaev, mille paavst avas 10.septembril 1870.
Vaid 10 päeva hiljem tungisid Itaalia väed Rooma.
Sajanditepikkumine paavstide ilmalik võim Roomas oli ametlikult lõppenud.
Piemontelased hakkasid Igavesele Linnale uut ilmet andma.
Mõni aasta hiljem asendatigi Pius IX poolt paigaldatud purskkaev uuega kogu ala ümberehitustööde käigus. See oli aga niivõrd mittemidagiütlev, et roomlased, kes on piazzade ja purskkaevude suhtes üsna peps rahvas, ei tahtnud seda kuidagi aktsepteerida.
Nii telliti purskkaevule uued skulptuurid. Arhitektiks valiti palermolane nimega Mario Rutelli. Umbes sajand hiljem, aastal 1993 sai Mario lapselapselapsest Francescost Rooma linnapea.
Najaadide purskkaevu avamisele aastal 1901 oli kokku tulnud palju rahvast.
Kui kate aga pealt tõmmati, oli kohaloijate esimeseks reaktsiooniks pikk vaikus. Ja mitte selle pärast, et nad skulptuure inetuks pidasid. Alasti, provotseerivates poosides sensuaalsed veest märjad ja väljakutsuva ilmega nümfid olid tolle ajastu maailma kõige katoliiklikuma linna südames üsna šokeeriv vaatepilt.
Puhkes skandaal. Valitsuse konservatiivne tiib (paavstile truu) algatas võitluse, et kujud moraali nimel maha võtta. Purskkaevule pandi ümber edasiste otsuste ootel kõrge puuaed, mille pragudest hulk Rooma igas nurgast kokku tulnud noormehi sisse piilus.
Vatikani häälekandjas kirjutati -"mitte najaadid, vaid kehvast veinist purju jäänud maanaised sündsuseta poosides".
1901 aasta karnevali esimesel päeval korraldasid linna noorukid purskkaevule uue "avamise", lõhkudes maha puuaia. Progressistlik piemontelaste mõjualune linnavalitsus lasi sel kõigel sündida ja seega jäigi Rutelli teos piazzal nähtavaks.
Jäi veel lõpetada purskkaevu keskne osa.
Arhitekt Rutelli tegi 1911 aastal skulptuuri, mis kujutas omavahel võitelvaid mereolendeid - kolm triitonit, delfiin ja kaheksajalg, mille roomlased kohe sarkastiliselt "fritto misto"ks ehk "segapraeks" nimetasid.
Kuju võeti maha vähese aja pärast ja paigaldati piazza Vittoriole.
Nüüd oli Rutellil kõrini kõikvõimalikest poleemikatest, mis juba üle 10 aasta olid kestnud.
Suurepärase irooniaga pani ta erootiliste najaadide keskele alasti Glaucuse mehekuju, kelle käte vahe suur kala, mille suust purskub nümfide tagumikku kastev veejuga...
Ja sellisena me täna seda purskkaevu näemegi Oma täies hiilguses.
Vatikani häälekandjas kirjutati -"mitte najaadid, vaid kehvast veinist purju jäänud maanaised sündsuseta poosides".
Jäi veel lõpetada purskkaevu keskne osa.
Arhitekt Rutelli tegi 1911 aastal skulptuuri, mis kujutas omavahel võitelvaid mereolendeid - kolm triitonit, delfiin ja kaheksajalg, mille roomlased kohe sarkastiliselt "fritto misto"ks ehk "segapraeks" nimetasid.
Kuju võeti maha vähese aja pärast ja paigaldati piazza Vittoriole.
Nüüd oli Rutellil kõrini kõikvõimalikest poleemikatest, mis juba üle 10 aasta olid kestnud.
Suurepärase irooniaga pani ta erootiliste najaadide keskele alasti Glaucuse mehekuju, kelle käte vahe suur kala, mille suust purskub nümfide tagumikku kastev veejuga...
Ja sellisena me täna seda purskkaevu näemegi Oma täies hiilguses.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar