Piazza Venezia/Veneetsia väljak

"Piazza Venezia – Rooma tuksuv süda, kust lähtuvad kaks tähtsamat tänavat: Via del Corso ja Via dei Fori Imperiali.
Pakun seda alati kokkusaamispaigaks tuttavatele ja lähen veerand tundi varem kohale, et Roomaga omaette olla. Vaatlen Palazzo Venezia ees aasia turiste, kes vaimustuses ja ahnelt fotoaparaati klõpsutavad, stressis ja tülpinud näoga liikluspolitseinikku (tunnen talle südamest kaasa, sest Piazza Venezia on kaootiline koht), saksa prouasid, kes baari Brasile ees päikese käes veiniklaasi taga mõnulevad, valvekorras olevaid karabinjeere, kes tõsist nägu tehes ilusaid tüdrukuid tähele panemata ei jäta, Ameerika teismelisi, käed täis ostukotte. Kogu see sagimine ei häiri mind. Vaatan toimuvat nagu filmi, üritan ära aimata möödujate tujusid ja nende elulugusid. Tunnen, et on fantastiline jääda paigale ja näha kogu maailma oma silme eest läbi jooksmas, siinsamas oma kodus. Nagu siinkandis öeldakse: „Ava aken Pariisis ja näed Eiffeli torni. Ava aken Roomas ja näed maailma.”

Piazza Venezial on kaks olulist mälestusmärki – Vittoriano ja Palazzo Venezia.
Vittoriano kompleks sai valmis aastal 1911 ja oli pühendatud 1877. aastal surnud Itaalia esimesele kuningale Vittorio Emmanuele II-le. Lõpliku variandi ehitamiseks kulus pea 50 aastat ja, nagu tihti mälestusmärkide puhul, sai see tugeva kriitika osaliseks. Seda peeti liiga suureks, heideti ette Rooma linnapilti mittesobiva Brescia valge marmori botticino ehitusmaterjaliks valimist ja fakti, et see oma suure mõõduga vaate Campidogliole ära võttis. Irooniliselt nimetati seda „kirjutusmasinaks” või siis „pulmatordiks”. Tegelikult ehitati Vittoriano sellisesse strateegilisse kohta, et klerikaalsest võimust vabanemist pühitseda. Ilmalik Itaalia ehitas oma võimsaima monumendi Campidoglio ning Foro Romano, paganlike võimude kantside, ligidale, kust on hästi näha Via del Corso, antiikne põhjapoolne linnavärav.

Aeg on talle aastakümnete vältel üha uusi tähendusi kuhjanud. Alguses oli see mälestussammas kuningale. 1921. aastal lisati sinna Tundmatu Sõduri kuju, et meeles pidada ka rohkearvulisi sõdureid, kes ühtse Itaalia eest oma elu andsid. Sõdurile ja Isamaa Pühale Tulele omistati suur tähtsus, paigutades selle otse kuninga ratsakuju alla, samale sirgjoonele.

Seejärel kasutas Vittorianot ära Mussolini, kes nägi selles neoklassikalises monumendis suurepärast lavakujundust oma fašistlikele rahvakogunemistele Palazzo Venezia rõdu all. Toimus sümboolika täielik transformatsioon – mälestusmärk Ühendatud Itaaliale muutus patriotismi lavaks.


1946. aastal, pärast Vabariigi sündi, tekkis oht, et monument muutub mõttetuks. Aga seda ei juhtunud. Roomlased on ta omaks võtnud ja Isamaa Altar jääb meile jagamatu Itaalia sümboliks. Täpselt sellisena ta mulle meeldibki – erinevate tähenduste summana ja Ajaloo pealtnägijana." 
(katkend peatükist "Rooma" e-raamatust "Iga teekond saab alguse südamest")

Piazza Venezia ei ole muidugi mitte alati selline välja näinud - kõigest viimased sadakond aastat.
Praegu on selle suuruseks 130 x 75 meetrit, aga sajandeid tagasi oli ta palju väiksem ning ümbritsetud ajalooliste palazzodega, milledest tänaseks on järgi vaid palazzo Venezia. Oma nime saigi ta sellest hoonest, mille lasi ehitada aastal 1455 Veneetsiast pärit kardinal Pietro Barbo, tulevane paavst Paulus II.

Et teha ruumi palazzo delle Assicurazioni Generali'le ja Vittorianole, lõhuti sajandivahetuse perioodil maha palazzo Paracciani-Nepoti, luksuslik palazzo Nero-Bolognetti-Torlonia (rohkem tuntud palazzo Torlonia nime all) ja palazzo Frangipane-Vincenzi. Võime näha neid vaid vanadelt fotodelt.

Tihti on öeldud, et see lammutamistöö oli üks barbaarne lõhkumine - Kapitooliumi külje all oli üks Rooma antiikseimatest kvartalitest - ja et palju ilu läks kaduma, aga nii mõnedki Rooma-armastajad juhivad tähelepanu sellele, et kunagine väike piazza Venezia oli mitte eriti valgusküllane ja niiske paik. Teised jälle arvavad, et pole veel praegugi hilja Vittorianot maha lõhkuda, et üritada kunagist kaunidust taastada...

piazza Venezia astal 1860



Piazza Venezia lõunapoolsel küljel (see mis Kapitooliumi (Campidoglio) poole jääb) oli palazzetto Venezia, juurdeehitis palazzo Veneziale, täpsemalt selle privaatne kaaristutega ümbritsetud aed, mis ehitati aastal 1464. Kuna see jäi varjama Vittorianot, siis "nihutati" see tahapoole (kus ta ka praegu on), et uuele monumendile rohkem ruumi teha. "Nihutamine" toimus vahemikus 1909 - 1910.  Hoone lammutati ja ehitati uude kohta üles kasutades originaalmaterjale. Siiski ei jäänud palazzetto Veneziale pärast seda ettevõtmist enam tema esialgne struktuur.

Palazzetto Venezia 1900 paiku

Foto Vittoriano ehitusest palazzetto Veneziaga veel vanas kohas.
Mulle meeldib see piazza väga. Nagu kirjutan oma raamatus  - ajaloo pealtnägijana ja igapäevase sagina keskmena. 
Kunagise kurikuulsa rõdu alune on nüüd vaid tuttavatega kokkusaamispaik kesklinnas.
Kaunis on tulla mööda via del Corsot, kui hämaraks läheb, ja näha taamal tuledes Isamaa Altarit. Veelgi ilusam on see jõulude ajal kui Corsol ripuvad trikoloorsed tuled.
Kena on keerata ümber nurga palazzo Bonaparte ees ning lasta endast justkui tuulepuhangul läbi käia selles kulgenud elud.
Tunda ajatuse hõngu ja vaadata päikseloojangut läbi Vittoriano kvadriigide   
                                                                                     
Järgmistes postitustes jätk, igast palazzost eraldi.
Ajaloolised fotod on pärit Roma sparita  foorumist

4 kommentaari:

  1. La denominazione "Piazza Venezia" (che prende origine dal fatto che nel medioevo era ospitata l'ambasciata della Serenissima Repubblica di Venezia presso lo Stato Pontificio, come hai correttamente accennato nel post su Palazzo Venezia), attribuita a quello che è il centro del traffico di Roma, è ampiamente contraccambiata da Venezia, dove "Piazzale Roma" è l'unica area asfaltata dove possono arrivare i veicoli nella laguna, che lì devono assolutamente parcheggiare o tornare indietro.
    Roma nella toponomastica è una città molto generosa con le altre località italiane, ma non sempre è contraccambiata. Il caso più clamoroso è il fatto che a Roma ci sia una "Via Milano" e addirittura una "Via della Lega Lombarda", mentre a Milano (seconda città italiana per numero di abitanti e fondata dai Romani) non esiste una via o una piazza dedicata a Roma. Fino ad una sessantina di anni fa c'era "Corso Roma", ma poi gli cambiarono il nome in "Corso di Porta Romana". Una vera mancanza di equilibrio: a Milano ci sono vie dedicate a Tivoli ed a Civitavecchia (che sono in Provincia di Roma), ma non a Roma, dunque.
    Congratulazioni per i tuoi precisi ed accattivanti scritti, Kriste.
    Un saluto da Giovanni.

    VastaKustuta
  2. Due parole anche sulla strada rettilinea che collega Piazza Venezia a Piazza del Popolo. Nel primo medioevo era la "Via Lata", ma divenne poi semplicemente "Corso". Dopo l'assassinio del Re Umberto I nel 1900 fu chiamata "Corso Umberto I°", per divenire nel secondo dopoguerra mondiale la attuale "Via del Corso".
    Il suo nome "Corso" deriva dal fatto che vi si svolgevano delle corse di cavalli e le corse di carnevale: da Piazza Venezia fino a Piazza del Popolo, dove i cavalli facevano una rotatoria e tornavano indietro. La distanza esatta (andata+ritorno) era di 2 miglia, ovvero poco più di 3,2 km.

    VastaKustuta
  3. Grazie per i tuoi commenti! :)
    Via del Corso avrà presto un post tutto suo dove scriverò anche questo :)

    VastaKustuta